Milleks meest põsepunaga ära rääkida?

Sugu ja sünnikuupäev on kaks enam küsitavat infokirjet, mida äridele näiteks kliendikaardi saamiseks tuleb jagada. Ometi ei lase paljud end mu soost või ostuajaloost häirida ning lähetavad pakkumisi, kus on esikohal või alati välja toodud naisterõivaste soodustused või meelitatakse mind poodi kauba peale antava huulepulga või ripsmetušiga.

Ühelt poolt peitub selles koomiline element, sest poodi minnes mehele ju naiste kraami ei pakuta, kuid virtuaalset meest justkui passib põsepunaga ära rääkima tulla. Teisalt aga kõneleb see raiskamisest ja kasutamata võimalustest. Enim infot mu kohta on ilmselt pangal, kes näeb, kus ja mida ning millal ma ostan. Nii arvab ta teadvat, et mulle läheb korda autosõit ja ralli, ehkki kütust tanklatest või üldsegi autodega seonduvat ostnud ma oma kaartidega pole. Samas ei kippu, ei kõppu selle peale, kui käin netipangas laenukalkulaatoris võimalusi läbi mängimas. Samuti pole ühtki eripakkumist koostöös mõne spordikauplusega, kui palju eelmisel aastal varustuse uuendamiseks kulutasin või ajakirju tellin.Mind on pandud täitma ankeete, olen usaldanud oma andmed ning eeldan nende delikaatset ja mõistlikku käitlemist. Samuti on keegi neid andmeid kuhugi sisestanud, kassas libistatakse kliendikaart masinast läbi. Justkui personaalne, rätsepatöö. Kõiki ühe puuga, näiteks ühesuguse uudis-müügikirjaga lüües aga see illusioon puruneb. Korra naerangi, aga igal järgmisel korral juba ignoreerin ning peagi tekib vastumeelsus sellise puusalt lahmimise suhtes. Kui ma parasjagu kodu ei sisusta (ostuajaloost ju näeb), pole kasu ka padja-teki või diivani pakkumisega läheneda. See ei lähe korda, vaid mööda.